Viimastel nädalatel on Eleringi seminaridel ja meedias räägitud energiast nii palju, et see hakkab meenutama kampaaniat. Mulle tundub, et kuskil müüakse järgmist hinnatõusu maha. Aga ühte küsimust ma seal ei kuulnud.
0 kWh
nii palju on minu kodu 10. aprillist saadik võrgust sisse ostnud. Aku, paneelid ja hübriidinverter teevad ülejäänu. Seesama skeem võiks töötada terve alajaama taga.
Mitu raketti/drooni on vaja, et Eesti energiavarustus maha võtta?
See on küsimus, mida ma oleksin tahtnud seminaril küsida. Vastus on ebamugav: päris vähe.
Meie tootmine on ajalooliselt piiri ääres, sest seal olid põlevkivijaamad. Sealt tuleb elekter 330 kV liinidega Tallinnasse, kus on peamine tarbimine. Kõik on paari koha peal kinni. Lase üks suur alajaam puruks ja terve Võru vald on pimedas. Elektrit saaks ju ka seal toota. Aga iga maja ootab, mida ülevalt tuleb.
Rääkisin sellest hiljuti ühe tuttavaga energia agregaator-firmast. Tema vastus oli õige ja masendav: tuleb teha võrk, mis suudab tükkidena ise töötada. Aga selleks on vaja tohutuid investeeringuid ja tootmist sinna, kus on tarbimine. Kakskümmend, kolmkümmend aastat.
Ma arvan, et nii kaua pole vaja oodata.
Paneelid ja akud on juba olemas. Puudu on piir
Terve Eesti on päikesepaneele täis. Akusid tuleb iga kuuga juurde. Probleem pole riistvaras. Probleem on selles, et iga maja on omaette saar ja tavaline maja ei oska ilma võrguta midagi.
Kui me tahame väikseid saari, mis tulevad üksi toime, siis kust tõmmata nende piir? Maja kaupa on liiga väike. Vald on liiga suur. Mina tõmbaksin piiri alajaama juurde. Üks trafo ja majad, mis on selle küljes. Sellest kirjutasin ka Rätsepa ühistu postituses.
Elektrilevi jääb arveldajaks, mitte peremeheks
Minu mudel on lihtne. Alajaama taha tekib energiaühistu, mis majandab oma alajaama tagust võrku ise. Elektrilevi arvestus lõpeb alajaama juures. Edasi pakub ta ainult arveldusteenust: mõõdab, kui palju iga maja tarbis ja kui palju võrku andis. Võrguteenust ja elektrimüüki ühistu sees enam ei ole Elektrilevi mõistes.
Mis siis juhtub? Ühistu paigaldab kohe endale piisava suurusega aku. Mitte julgeoleku pärast, vaid sellepärast, et Excel ütleb nii. Osta alajaama tasemelt odavat elektrit, lae aku odaval ajal täis, tarbi kallil ajal. Minu hinnangul oleks see kolme kuni viie aastaga plussis. Kui majadel on juba paneelid, laevad need sama akut. Kui keegi on lähedale ehitanud päikesepargi, tõmbab ta sinna otseliini.
Ja nüüd see, mis teeb asja julgeolekuks. Kui riigi võrk kaob, tiksub selline alajaam akude peal vähemalt ööpäeva rahulikult edasi. Julgeolek tuleb kaasa tasuta, sest kõik tegid lihtsalt seda, mis neile rahaliselt kasulik oli.
Kas see tehniliselt töötab? Minu kodus töötab
Mul on liitumispunkt, mis jookseb hübriidinverterisse. Inverteri taga on tarbimine, aku ja päikesepaneelid. Lisaks on generaatori sisend. Sinna võib panna diiselgeneraatori.
Kui elektrivõrk ära kaob, läheb kõik paneelide ja aku peale. Ma ei pea midagi lülitama. Inverter teeb seda ise.
Kuu aega hiljem ostsin elektriauto, sest nüüd oli selleks põhjust. Kõik kodused laadimised on tehtud päikese energiaga.
Aga pooltel majadel pole midagi
See oli tuttava kõige tugevam vastuväide ja ta on õige. Võtame suvalise alajaama. Ütleme, et selle taga on sada majapidamist ja kahekümnel neist on paneelid ja aku. Kui võrk kaob, ei saa kahekümne maja inverterid tervet küla üleval hoida. Ja ilma võrguta majad ei saa ise midagi.
Lahendus on inverteri omadustega seade alajaama ja alamvõrgu vahel. Ta saab aru, et elektrivõrgust enam sagedust ei tule ja hakkab ise sagedust genereerima. Ta ei vali, keda toita vaid toidab kõiki, kes selle alajaama taga on. Ühistu otsustab, kui suure aku ta enda energiaturvalisuse investeeringuks paigaldab.
Korteriühistud on lihtne näide, aga suurim võit on maal, kus üks liinirike või üks droon jätab terve valla pimedaks.
Kus on saatan? Maksudes, mitte füüsikas
Kui alajaama taga on kümme tarbijat ja pooled toodavad, siis täna müüb tootja naabrile elektrit käibemaksuta ja sellest läheb veel maha ka marginaal ja tasakaalustustasu. Naaber maksab lisaks võrgutasud, aktsiisid, tasakaalustustasud, müüja marginaali ja lõpuks ka topeltmaksustamisena käibemaksu. Tootjal pole mingit mõtet naabrile müüa.
Võta oma elektriarve ja vaata, kui suur osa sellest on elekter ise. Minul on see umbes neljandik. Ülejäänu on tasud ja maksud, mida ei jõua kokku lugedagi.
Kui see kõik alajaama sees ära kaob, muutub skeem korraga kasulikuks kõigile. See on poliitiline otsus, mitte tehniline. Riik ja võrguettevõtja peavad leppima, et alajaama sees liikuvalt elektrilt nad enam ei teeni.
Mida sina nüüd teisiti teed
Kui sa ostad aku või inverteri, küsi müüjalt üks küsimus: kas see töötab ka siis, kui võrku pole? Tavaline võrguinverter lülitub elektrikatkestuse ajal välja, ka siis, kui päike paistab.
Ja kui sa kuuled järgmisel seminaril energiajulgeolekust, küsi sama küsimust, mida mina küsida tahtsin: mitu drooni on vaja? Kui vastus on „vähe", siis järgmine küsimus on, miks me ei luba alajaamadel ise hakkama saada.
Kellele kuulub alajaama tagune võrk?
Kohalikud omavalitsused on pannud uuselamurajoonides arendaja kohuseks elektriliinid välja ehitada ja siis tasuta Elektrilevile üle anda. Seega on seal tegelik omanik alajaama taga asuvate kinnistute omanikud, kellelt riik on konfiskeerinud nende vara.
Kas praegu teeb võrgutöid Elektrilevi? Ei, seda teevad allhankijad, Elektrilevi on projektifirma ja väga kallis pealegi. Elektrilevi juhtkonnas ei ole enam insenere, seal on juristid.
Elektrilevi teenus piirneb ainult näitude lugemisega ja saatmisega Elering andmekeskusesse. Isegi arvestust ja arveid ei tee Elektrilevi, see käib neile üle jõu. Arveid väljastab hoopis Enefit.
Kuidas ühistu alajaama tagust võrku kasutab, kas rendib või võtab üle? Kui palju riik maksudes kaotab? Neile küsimustele mul praegu vastust ei ole. Aga ükski neist pole füüsika küsimus.